Metallist katusekatete ajalugu ulatub tuhandete aastate taha. Juba kolm sajandit enne Kristust on kirjeldatud Sri Lankal asuva Lovamahapaya templi katust, mida katavad vasest elemendid. Hiljem on vaske ja täistsinki kasutanud roomlased ning keskaegse Euroopa mitmeid arhitektuuripärleid katsid tihti just nendest metallidest katused. Kuigi Leonardo Da Vinci joonistustes on õhukese metall-lehe tootmiseks loodud masin dateeritud aastast 1480, jõuti tööstusliku tootmiseni siiski kaks sajandit hiljem Inglismaal. Sellest ajast peale on katusekattena kasutatud pikki, omavahel erineval moel kokkuvaltsitud plekklehti. Tänasel päeval tuntakse sellist lahendust valtsplekk-katuse nime all.
Valtsplekk-katus on tänapäeval metallist katusekatete „mercedes“. Peamiseks eeliseks profiilplekkidega võrreldes on läbivate aukude puudumine. Olenevalt kasutatavast materjalist on aga just kinnitustarvikute katusekatet läbivad avad tavaliselt esimesteks kohtadeks, kust saab alguse korrosioon. Kui ajaloo esimesed katusekatted olid igikestvatest metallidest nagu vask ja tsink, kus korrosiooniga muret peaaegu ei ole, siis tänapäevastel tsingitud terasest toodete korral on sellised argumendid katusekatte eluea seisukohalt üliolulised. Samuti on oluline, et katusemeister tunneks erinevate metallide omavahelist käitumist. Valdavalt terasega töötama harjunud Põhjamaade töömehe jaoks tuleb teinekord üllatusena, et tsingitud terast ja vaske ei tohi koos kasutada ja sellised kombinatsioone on teisigi. Elektrikud teavad kõik, et alumiiniumist ja vasest ühendusi teha ei tohi. Samamoodi ei ühendata raud- ja vasktorusid veevärgis. Katustel on lubatud tsingitud terasest katusekatte korral kasutada vasest vihmaveesüsteemi, kuid mitte vastupidi. Kahjuks paigaldatakse Eestis aastas vaid üksikud vasest ja mõnevõrra enam täistsingist valtskatused, mistõttu on teinekord sellised „üllatused“ ootamas ka tsingitud terasest imelisi töid voolivaid katusemeistreid. Veel vähem kasutatakse Eestis katusekatetena alumiiniumit, tina või roostevaba terast. Oluline on tunda kasutatavate metallide omadusi. Katusetöödel on peamine arvestada metallide erineva joonpaisumisega, mis esitab oluliselt mitmesuguseid nõudeid liidetele ja sõlmedele. Nii näiteks on vase ja terase joonpaisumise vahe kolmekordne.
Valtskatus on sobilik valik hoonetele, millistele on esitatud muinsuskaitselisi nõudeid, sobib hoone arhitektuuriga või on lihtsalt katus väga madala kaldega. Eesti rahvuslik katuseehitusstandard EVS920:2 (Metallkatuste ehitusreeglid) lubab valtsplekki kasutada alates katusekaldest 5*. Samuti on valtsplekk-katus lahendus, kui sooviks on kõige pikema elueaga metallkatus. Korrektselt ja terviklikult lahendatud katusekonstruktsiooni korral peetakse tsingitud terasest valtspleki elueaks kuni 100 aastat. Vasest või täistsingi korral võib selle numbri korrutada julgelt kolme-neljaga.
Millised tehnilised näitajad on olulised enimkasutatava tsingitud terase korral valtskatuse tootmisel ja paigaldamisel? Materjal peab olema töödeldav, korrosioonikaitset tagav tsingikiht piisav ning see ei tohi mitmekordsel painutamisel muutuda liiga õhukeseks, rääkimata irdumisest. Tsink, mis katab teraslehte, on iseenesest hästi veniv materjal, mis tagab materjali painutamisel piisava kaitsekihi säilimise ka paindekohtades. Eesti ja Põhjamaade normid määravad tsingitud terase välistingimustes kasutamise normiks vähemalt 350 g/m² tsingimassi kasutamise teraslehel. See tähendab umbes 20μm paksust kihti. Sellise materjali topeltvaltsimisel mõõdetud tsingikihi paksus tihedalt kokkupressitud paindekohas jääb 9..12 μm, mis tagab piisava kaitse. Eesti ja lähiriikide turul pakutakse mitmeid sarnaste tehniliste näitajatega pinnakatteid, kus tsingi asemel on kasutatud näiteks alumiiniumit või magneesiumit. Need on tsingiga võrreldes odavamad metallid, muutes ka lõpptoote mõne protsendi võrra soodsamaks, kuid töödeldavuselt ei asenda need kunagi tsinki. Seetõttu on sellised materjalid 
sobilikud kasutusaladel, kus tooted valmivad enne ning seejärel saavad need korrosiooni eest kaitsva kihi. Näiteks autotööstuses. Ka vähem painutamist ja töötlemist nõudvate profiilplekkide (nt.trapetsprofiilide) tootmises on sellised asendusmaterjalid sobilikud. Lisaks korrosioonikaitset pakkuva tsingikihi piisavusele peab valtsplekk-katusel kasutatav materjal olema ka „pehmem“ ehk tema voolavuspiir väiksem kui näiteks profiilplekkide või metallist kergroovide ja kandvate trapetsprofiilide tootmiseks kasutatav. Viite õigele toorainele annavad toorme nimetuses olevad sõnad, mis viitavad „plekksepaplekile“. Erinevatel tootjatel võivad need nimekujud olla erinevad.
Valtsplekk-katuse paigalduses on suurem osa hea tulemuse saavutamisel siiski meistri kätes. Valtspleki paigaldus ei pruugi olla jõukohane igale kuldsete kätega meistrile. Tihtipeale kipuvad valtsplekiga sinapeal olevad meistrid olema keskmisest parema ruumilise mõtlemisega, omama väga häid praktilisi kogemusi ja teadmisi ning tugevate reaalainete taustaga kunstiinimesed. Viimase kolme aasta jooksul on esimest korda Eesti ajaloos asutud koolitama riiklike õppekavade alusel noori valtsimeistreid just katuseehitusliku fookuse läbi. Varasema skepsise on alla neelanud ka aastakümneid praktiseerinud meistrid, kes on avastanud enda vajakajäämisi just teoreetilistes teadmistes. Kutsekoolides, mis antud õpet pakuvad, on õppesuunad mehitatud ning kutsetunnistus kõrges hinnas. Loodetavasti suudab Eesti ehitusturg varem või hiljem kriitilise massi koolitatud meistrite korral luua neile eelise võrreldes iseõppinud pealehakkajatega. Viimased saavad oma oskusi kinnitada kutseeksamitel.
Visuaalselt on valtskatus üsna askeetlik ning kesist vaheldust pakkuv klassikaline katusekate. Kuid siingi on võimalik erisusi tekitada. Enamlevinud kaasaaegne lähenemine on ühes tükis pikast paanist harjast räästani ulatuv, orienteeruvalt 500..600mm laiune lint, mis kahekordse valtsliitega omavahel veetihedalt ühendatakse. Paane hoiab aluskatuse küljes kahe paani vahele jääv klamber. Enne tööstusliku tootmise alustamist tunti töökodades või objektil valminud kuni kahemeetristest lehtedest valtsipaane ehk tahvelvaltsi. Lisaks pikiservade omavahelistele liidetetele tuleb sellised paanid liita ka lamavaltsidega (mahalöödud valts) ristisihis. Visuaalselt annab tahvelvaltsi paigaldada näiteks malekorras. Tahvelvaltsi kasutatakse Eestis piisavalt just muinsuskaitsenõuetega kaetud hoonetel, näiteks kirikutel. See on kõige klassikalisem valtskatuse paigalduslahendus, mida kõrge paigalduskulu tõttu kasutatakse siiski peamiselt eelpooltoodud nõuetega katustel. Kuid ka pikale ja ühes tükis kulgevale paanile on võimalik teatud tööriistadega luua üsna tõetruu „pettevalts“ tahvelvaltsile iseloomulike lamavaltside imiteerimiseks. Erinevusest saab aru vaid asjatundja.
Palju on vaieldud, millal kasutada topeltvaltsi ning millal on lubatud ühekordne? Põhjamaades on tavaks saanud kahekordse liite kasutamine peaaegu iga kalde korral (ka fassaadidel), kuid sadu aastaid praktiseerinud ja norme loonud Kesk- ja Lääne-Euroopa asjatundjad lubavad järsemate kallete korral ka ühekordse liite kasutamist katustel. Eesti on selles küsimuses jäänud Põhjamaade komberuumi. Visuaalsest vaatenurgast tasuks Eestiski rohkem kaaluda Euroopas populaarsust koguva nurkvaltsi kasutamist. Sellise liite korral jäetakse topeltvaltsi viimane paine tegemata ning moodustub 20..25mm laiune visuaalselt soliidne riba. Selline liide on väga sobilik just fassaadidel. Võimalik on veel kasutada ribivaltsi ning pikkade paanide korral tuleb arvestada joonpaisumisest tekkivate paanide pikkuse muutusega ning kaaluda liikuvate valtsühenduste kasutamist. Oluline on sellisel juhul kasutada ka liikuvaid klambreid, mis laseks paanidel pikenedes ja lühenedes liikuda. Näiteks täistsinkkatuste korral on klambreid lausa kolmes erinevas pikkuses. Paigaldusnõuete kaasaaega kuuluvad ka spetsiaalsete mastiksite ja valtsiõlide kasutamine niiskuse hülgamiseks ja jäätumisest tekkivate paisumiste ennetamiseks. Olgu siinkohal siiski mainitud, et katused tuleb saada vettpidavaks ilma silikoonide ja mastiksiteta, valtskatustel on nende toodete kasutamisel muu eesmärk kui veepidavuse tagamine!
Valtspleki, aga ka teiste katusekatete korral on oluline aluskatuse olukorra hindamine. Enamasti võetakse katusevahetus ette läbijooksude tõttu ning see tähendab ka puitkonstruktsioonide ülevaatust, vajadusel uuendamist. Eriti oluline on süveneda tuule tõstejõust tekkinud probleemide ennetamiseks toolvärgi kinnitusele. Tihtipeale asendatakse eterniidist katusekate plekiga, süvenemata aluskonstruktsiooni olemusse. Eterniitkatused ei olegi projekteeritud kannatama rõhkude vahet, mida tekitab sisuliselt ühes tükis plekk-katus. Selline asendus vajab kindlasti inseneri arvutusi ning aluskatuse täiendavat kinnitamist. Meedias klikkekoguvad fotod äralennanud plekk-katustest on peaaegu alati pildile jäänud koos roovitusega, kuid tavapärane on näha ka olukordi, kus lendu on tõstetud kogu toolvärk koos esimese paari kivireaga hoone seintest. Katusekonstruktsioon on tervik. Korrektselt tuleb ära lahendada katusealune ventilatsioon. Kui varasemalt olid hoonete pööningud nö.külmad ja kondentsaadiga probleeme ei tekkinud, siis kaasajal on pööningud sageli eluruumideks ning sellega on aluskattekile kasutamine tekkiva niiskuse püüdmiseks möödapääsmatu. Samuti tuleb läbi mõelda küttekehade läbiviimisest katusel tekkiva kondensaadi kokkukogumine. Katuseakende paigaldamisl tagada selle korrektne piiritlemine soojustusega ning aluskatte kilele akna taga „järve“ tekkimise vältimine.
Oluline on läbi mõelda katusepealsed liikumisteed ning turvaliste võimaluste loomine läbiviikude (sh.korstnad, antenniläbiviigud, katuseaknad jms.) hooldamiseks. Alates 2017.aastast on kohustuslik üle 11* kaldega katustel kohtkindlate redelite kasutamine. Optimaalse käiguteede, redelite ja luukide paigutuse aitab tellijale välja mõelda iga pädev katusemeister. Siinkohal peatuks mõne lausega pikemalt lumetõketel. Valtsplekk-katustel kasutatakse tihti vanakooli lahendusega nn.sottrenni või teisisõnu katusepealset renni. See on kuni meetrilaiune sileplekist objektil valtsitud kaldega ülespööre, mille ülesanne on sadevete suunamine allajooksude poole. Tugevuse ülespöördele annavad kas kolmnurkseks lõigatud pruss või metallist kandurid. Kuigi selline ca 10..15cm kõrgusega ülespööre peab kinni ka mingil määral lund, ei ole vastavalt EVS920:2 järgi selline renn käsitletav lumetõkkena! Sõltuvalt katuse kaldenurgast ja suurused tuleb lumetõkkesüsteem paigaldada eraldi. Väiksema katuse korral sobivad selleks kahetorusüsteemid, suurematel või käidavamas rajoonis asuvate hoonete korral suurema jõudlusega kõrgemad lumetõkkeaiad. Katusepealse renni ülespöördest räästapoole jääva sileda osa lumevabaks hoidmisel on sageli ainsaks lahenduseks pideva küttekaabli paigaldamine.
Märkimisväärselt oluline isegi igikestva valtskatuse juures on selle hooldus. Kuigi enamlevinud on värvkatteta vaid tsingitud pleki kasutamine, on eluea pikendamise seisukohast soovitav tsingitud katus siiski mõne aasta jooksul värvida. Tsingitud ja värvitud katusekatte kasutamine on lõppkokkuvõttes soodsam, kuid olgem ausad, väga keeruka ja palju valtsimistöid nõudva katuse korral on värvilise pleki paigaldamine üsna kahjustusterohke töö. Seetõttu eelistatakse sellisel katusel just tsingitud ja hiljem värvimisele minevat varianti. Tänapäevased korraliku tsingikihi (350g/m²) ja tugeva värvkattega tooted on Eesti turul kenasti saadavad ning nende populaarsus plekkseppade hulgas kasvamas. Meeldiv on tõdeda, et harjumuspärane poolemillimeetrine materjal on aina enam asendumas 0,60mm paksuse toormega, mida nõuab ka Soome ehitusnorm. Paksem materjal ei taga pikemat eluiga (seda annab tsingimass terasel), kuid siledama ja visuaalselt nauditavama tulemuse. Olgu mainitud, et valtsplekk-katus ei ole kunagi peegelsile ja ei peagi seda olema. Metall on elav materjal, mille maht sõltub otseselt temperatuurist ning lisaks tekitab valtsimistehnoloogia alati silmale märgatavaid kühme ja lohke. Meenub olukord, kus liiga siledana väljakukkunud valtsplekile tuli hiljem plasthaamritega tellija nõudmisel lüüa lisaks mõlke, et katus ikka korraliku vanakooli stiili välja kannaks. Oluline on regulaarne katuse puhastamine orgaanikast, mida koguneb eriti katusepeale renni taha, neeludesse ja liidetesse piiretega. Lumekoristusel ei tohi katusekatet läbivalt vigastada, värviparandused teha koheselt vea avastamisel. Läbiva rooste korral tuleb paik lappida ja asendada. Valtspleki ladustamisel objektil tuleb järgida rangeid reegleid nn.“valge rooste“ tekke vältimiseks.
Loe lisaks:
Titaanstingist katusekatted
Eritööde tootevalik
Printech tootesari
Erinevate metallide kasutamisest katusekatetena – ülevaade vase, tina, roostevaba terase, alumiiniumi jt. metallide kasutamisest
