Teraskatuste valikust on aasta-aastalt üha populaarsemaks muutunud Klassiku nimeline peitkinnitusega profiilplekk (Tootenimetused tootjate portfellides varieeruvad ja teinekord tekitavad rohkem segadust kui selgust), mille ümber on piisavalt palju segadust nii lõpptarbijate, aga ka arhitektide ja katusemeistrite hulgas. Vaataksime üle, millal ja kuhu Klassik katuseprofiil sobib ja kus eelistada valtsplekk-katust.
Vasakul valtskatus, paremal Klassik profiil
Klassik on siledapõhjaline, ligi 500mm katva laiusega (sõltuvalt tootjast on profiili katvas laiuses erisusi) püstiste topeltvaltsi meenutavate liitekohtadega teraskatuse profiil. Rõhutan sõnapaari “topeltvaltsi meenutavate”, kuna see ongi peamine segaduste ja väärarusaamade allikas. Klassiku visuaalne külg on tõesti kõige sarnasem plekk-katusena üle 100 aasta tuntud valtskatusega. Milles seisnevad peamised erinevused ehitaja, tellija ja arhitekti jaoks?
Valtskatusest. Valtskatust peetakse “plekk-katuse mercedeseks” ja seda nime kannab see õigustatult. Valtskatus kinnitatakse katusele spetsiaalsete klambritega, seejuures plekipaane kruviaukudega läbistamata. Kõik sõlmed ja liited ühendatakse valtsimise teel, mis tagab suurepärase veepidavuse ja korrosioonikindluse aastakümneteks. Vanemad valtskatused, mida on tulnud renoveerida, pärinevad 1920-ndatest ja liitekohtade seisukorra tõttu ei tuleks ka neid veel uuendada. Samuti võimaldab valtsimise meetod ühendada väga erikujulisi pindasid omavahel, teostada korrektsed liited kõigi katusel ettetulevate väljaehitiste ja läbiviikudega – on selleks siis korstnad, vintskapid, aga ka keerukamad uugid, parapetid, luugid jms. Valtsplekk-katus on omamoodi kunstitöö, mille lahendused on suuresti sõltuvuses katusemeistri käekirjast – tema kogemustest ja teadmistest. Samuti seab valtskatus teatud lisanõuded kasutatavatele materjalidele. Kuna töö käigus kasutatakse palju sileplekki ja selle painutamist, on soovitav kui sellise katuse materjal oleks pehmem ehk nn. plekksepaplekk. Materjaliomaduste kirjeldamiseks on kasutusel kindel karakteristik – terase voolavuspiir. Konstruktsiooni- ja ehitusteras on kõrgema voolavuspiiriga (jäigem), profiilplekkide oma keskmise ja valtskatuse ning ka vihmaveesüsteemide materjal omakorda madalama voolavuspiiriga ehk pehmeim. Samuti on oluline jälgida nõuded korrosioonikindlusele ehk tsingikihi massile teraslehel. Tsingitud teraslehel peab Eesti standardi järgi karakteristiku väärtus olema 350 g/m². Meie hinnatundlik ja kohati pealiskaudne turg kasutab ja aktsepteerib kahjuks ka madalama väärtusega toorainet. Siinkohal on tootjatel veel pikk töö tellijate ja ehitajate harimiseks. Vanas Euroopas on valtskatuste tegemisel kasutusel ka eriti pehmed, aga samas korrosioonikindlad materjalid – vask ja titaantsink (puhas, ilma teraseta tsinkplekk), mis annavad hoonetele igikestva katuselahenduse. Nende katuselahenduste paigaldus nõuab erioskusi ja teadmisi, aga õnneks on ka Eestis selliste oskustega ettevõtted juba olemas.
Loe eksklusiivsetest metallkatustest siit pikemalt
Klassik on tänapäevasem ja kiirem lahendus, mille peamine eesmärk on saavutada vastavalt nimele, katuse “vanakooli” klassikaline väljanägemine. Siiski on Klassikul palju nõudeid, mille tõttu ei tohiks teda kasutada mistahes hoonete katustel. Esimene on emotsionaalset laadi, aga tulevikku vaatavalt soovitaks selle poolega juba täna võimaluse korral arvestada. Asjatundja pilku riivab sügavalt nähes Klassik profiili näiteks Kadrioru laadses asumis, ümbruskonnas, mis just valtsplekk-katustele. Kui pidada katuse ainsaks eesmärgiks veepidavust, siis võib neile väärikatele ehitistele istutada peale kasvõi kiviimitatsiooniga profiilpleki (ja seda kahjuks kahetsusväärselt palju ka tehakse!) ja eesmärk on saavutatud. Loodetavasti jõuab Eesti areng ka selles valdkonnas nii kaugele, et linnaarhitektid seavad paika selged piirangud ja reeglid kasutatavatele materjalidele ja lahendustele arvestades piirkonna eripärasid.
Klassikuga jätkates toome välja tema tehnilised erisused võrreldes valtsplekiga. Klassiku ühendusi ei valtsita. Paanid kinnituvad katusele kruvidega, liitekohas varjab üks paan eelmise paani kruvirea. Kruvidele mõeldud augud on tehases ettevalmistatud, piklikud avad, arvestamaks temperatuurierinevusest põhjustatud soojuspaisumisi. Klassik vajab rohkem kallet, kuna tema liitekohad ei ole kaugeltki nii veekindlad, kui valtsplekil. Siiski võib Klassikut paigaldada pindadele, mille kalle on 15° ja enam. Kogemuslikult võib öelda, et üle 15° kaldega katustele ei esine sissejookse paanide liitekohtadest ka pikemate paanide korral paduvihmas. Soojalekete korral räästas tekkiv jääkuhjatis võib siiski tekitada ajutise “basseiniefekti”. Madalama kaldega katuse korral pidage Klassiku kasutamise sobivuse teemadel nõu tootja ja katusemeistriga. Tähelepanu soovitame pöörata sõlmedele, kus on võimalik lume kuhjumine, aga ka kohad, kus tuiskav vihm võib vett juhtida ülesmäge (liitumised seintega, korstnasõlm jpt.). Klassiku puhul on eeliseks tema hea tuulduvus, mis sarnaneb teiste profiilplekkide tuulduvusega – harjasõlm on avatud, tagades suurepärase õhu liikumise. Lihtsamate katuste korral on Klassikuga katuselahenduse hind võrreldes valtsplekiga omajagu soodsam ja töö kiirem. Klassik on ideaalne lahendus viilkatusega uuselamutele, hoonetele, mis ei asu miljööväärtuslikus piirkonnas. Klassiku valmistamiseks kasutatavale materjalile ei esitatata täiendavaid nõudeid, kehtivad kõik tavaliste profiilplekkide tootmiseks vajalikud reeglid. Lisaks toodetakse Klassikut väga suures värvivalikus. Oluline on eelistada tehases eelpainutatud räästaga toodet – tagatud on kruvivaba ja topeltservaga korrektne räästalahendus, tööprotsess on samuti täpsem ja kiirem.
Vasakpoolsel joonisel topeltvaltsiga liide, paremal Klassiku kinnituspõhimõte
Klassiku korral kohtame tihti kombineerimisi valtskatuse elementidega, eriti räästasõlme lahendamisel. Veepidava katusepealse renni ja Klassiku ühendamise saavutamiseks soovitame jälgida standardis EVS 920-2 toodud nõudeid. Korrektne sõlmlahendus ajab puidukulu suureks, seega tasub katusepealse renni ja Klassiku liitmist võimalusel vältida. Kindlasti ei tohiks sellist lahendust kasutada madalamatel kalletel kui 45°. Loe lisaks siit.
Ehitajatele ja arhitektidele soovitame süveneda põhjalikumalt toodetesse, mida projektidesse sisse kirjutatakse ja joonistatakse. Peaaegu igapäevane on kohata selliseid “vahvaid” lahendusi nagu valtsplekk Klassik, Klassik-valtsplekk, valtsitud profiilplekk Klassik jne. See tekitab lõpptarbijas ja tellijas, aga ka materjalitootjas ja katusemeistris palju segadust.
Vaata galeriisid valtsplekk-katustest ning Klassikuga valminud objektidest.
Mida arvestada valtsplekk-katuse juures?
– min.katuse kaldenurk 5º
– materjal voolavuspiiriga, mis vastab plekksepaplekile või on pehmem kui profiilplekkide teras.
– tsingitud pleki korral tsingikihi mass 350 g/m², värvkatte all vähemalt 275 g/m²
– liidetes soovitame kasutada spetsiaalset valtsiõli või tihendusmassi niiskuse hülgamiseks
– hästi tuleb läbi mõelda katusealune ventilatsioon
– tooraine nimipaksus mitte alla 0,50mm, soovitavalt 0,60mm.
Mida panna tähele Klassik profiilpleki korral?
– minimaalne katuse kalle soovitavalt 15º
– eelistada tuleks tehases eelpainutatud räästaga toodet
– matt pinnakate ning heliisolatsioonilahendused on Klassiku korral tungivalt soovitavad
– hästi läbi mõelda keerukamad sõlmed veepidavuse seisukohalt
– kaaluda varianti sõlmedes valtsimise meetodil liidete tegemiseks, seda just madalamate kaldenurkade korral
– kooskõlastada toote sobivus hoonega ja ümbritseva keskkonna erinõuetega
– tooreaine nimipaksus mitte alla 0,50mm, soovitavalt 0,60mm.
Lisalugemist:
Kuidas tellida kodule hea katus?
Soovitusi sujuvaks asjaajamiseks juba tööde käigus
Hinnapäringu esitamine ja fotode saatmine meie hinnapakkumise saamiseks
Millised on riskid oskamatu katuseehitajaga ehitamisel?
Vaata lisaks:
Vihmaveesüsteemid
Katuse turvatarvikud
Katuseaknad (Roto ja Velux)
Päikesepaneelid
