Vihmane suvi ja jätkuvalt kehv suusailm tõestavad, et vihmaveesüsteemi vajalikkuses pole põhjust kahelda ei uue ega vana maja puhul. Mõned praktilised näpunäited toimiva lahenduse leidmiseks ja mida üldse pidada vihmaveesüsteemide valikul oluliseks ja mida müügimulliks?
Maja külge kinnituv vihmaveesüsteem koosneb räästasse paigaldatud horisontaalrennidest ja nn. allatulekust – torudest-põlvedest. Vihmaveetorude läbimõõt ja allatulekukohtade arv sõltub hoone katuse pindalast ja maja geomeetriast. Vee äravoolu peab tagama ka suurima vihmasaju ajal ja nõuandeid piisava arvu allatulekute kohta tasub küsida tootjatelt ning katusemeistritelt.
Allatulekud peaks tavaoludes paiknema võimalikult võrdsete vahemaade tagant. Sileda ja lihtsama katuse puhul on soovituslik teha üks allajooks maksimaalselt 100m² katusepinna kohta. Keerukama geomeetria (kelpkatused, hulgaliselt väljaehitusi) korral tihedamalt. Väga veerohketes sõlmedes, näiteks neelukohtades, tuleks kasutada lehtreid ja kindlasti on soovitav teha samasse kohta ka allajooks. See välistaks massiivsed ülejooksud neeludest suurvee korral.
Milline valida?
Vihmaveesüsteemid erinevad pealtnäha peamiselt kujult – pakutakse nii ümaraid kui ka kandilisi. Valik nende kahe vahel sõltub peamiselt isiklikust maitsest ja sobivusest hoonega, paigalduses või veevoolus erinevusi ei ole. Võib küll kohata selgitust, et vesi voolab paremini ümaras rennis ja selle põhjas pole ka teravaid nurki, millesse sodi koguneks, kuid tegelikult pole kummagi renni kuju puhul hooldamisest pääsu. Sõltuvalt puude hulgast hoone läheduses koguvad rennid end üsnagi kiirelt lehti või okkaid täis. Seetõttu oleks esimene soovitus heita regulaarselt pilk rennidesse ja vajadusel sealt praht eemaldada. Töö pole meeldiv, aga vajalik. Lehesodi püü
dmiseks paigaldatakse ka spetsiaalseid võrke, kuid see võib mõnikord olukorda halvendada: sodi hakkab kogunema võrgu peale, see ei lase enam vett läbi ja renn kaotab oma mõtte. Siiski sõltub see paljuski, millise puuga on tegemist.
Optimaalse paksusega metall
Välimusest olulisemaks tuleb pidada kasutatud materjale ja nende omadusi. Valdavalt toodetakse renne-torusid 0,55–0,60 mm paksusest tsingitud terasplekist. Mida tummisem on materjal, seda vormipüsivamad on tooted. Õhemast materjalist renni puhul on oht, et see lumekoormuse all välja venib. Seda ei tohiks siiski juhtuda, kui rennikinnitid on paigaldatud tootja juhendite kohaselt – 0,55 mm materjalist rennile tuleks rennikonksud paigaldada mitte enam kui 80 cm-se sammuga; 0,6 mm materjalile piisab meetrisest sammust. Pidage sellel teemal nõu katusemeistri või tootjaga. Torude puhul materjalipaksus nii oluline ei ole. Siiski, vahel on ühiskondlikel hoonetel ja kortermajadel oluline vandaalikindlus, selleks tuleks paigaldada esimese korruse ulatuses torule 2 mm paksusest terasest turvatorud.
Vastupidavuse tagab pinnakate
Vihmaveesüsteemi materjal peab olema korrosiooni eest kaitstud nii renni seest kui väljast. Sisemise pinna kaitse on isegi olulisem, sest peamine vee „rünnak“ toimub ju ikka rennide-torude sees. Eesti turul pakutakse üldiselt kahepoolselt kaetud vihmaveesüsteeme. Värvitoone on valida umbes 25, mis võimaldab leida sobiva igasuguse katusekatte juurde, olgu see siis eterniit, kivikatus, laastukatus või mõni muu. Rääkimata teraskatustest.
Parim on eelistada rätsepatööd – rennid täpselt kliendi soovitud pikkuses – selleks, et ei oleks tarvis neid jätkata, kuna iga jätkukoht on potentsiaalne leke. Samuti ei teki niiviisi kulukaid
jääke ja kogu ostetud rennikogus leiab täpselt kasutust.
Taas kohtame järjest enam vasest valmistatud veetorusid ja –renne, eriti muidugi renoveeritavate hoonete puhul. Vask on eluaegne, korrosiooniprobleeme see materjal ei tunne. Paari viga on oluline vältida: vasega koos ei tohiks kasutada tsingitud terast või mõnd teist galvaanilist protsessi tekitavat metalli. Vasest rennid-torud tuleb omavahel liita vasest neetide ja kruvidega. Sobib ka roostevaba kinnitustarvik. Oluline on jälgida, et vasest katusekattele ei paigaldata tsingitud terasest vihmaveesüsteemi, vastupidi probleemi ei teki.
Kõige olulisem – paigaldada ise või professionaali abil?
Valiku määrab ära paigaldusele kuluv aeg ja eelarve. Kindlasti on iga lahtisena käega inimesele jõukohane vihmaveesüsteemide paigaldamine, kuid just paigalduse korrektsel teostamisel on mängida põhiline roll, et süsteem töötaks laitmatult aastakümneid.
Peamised tegurid, mis on tegelikult olulised, et paigaldatud vihmaveesüsteem toimiks pikki aastaid eesmärgipäraselt:
– Rennid on paigaldatud nii, et nendele on maksimaalselt takistatud k
atusele koguneva lume ja jää langemine. Vajadusel tuleb kasutada lumetõkkeid, kui nõuetekohast rennide asendit katusekatte suhtes ei ole võimalik tagada (väga järskudel katustel või olematu sarikaotsa korral jne.).
– Rennidel peab olema piisav kalle, ei tohi tekkida lohkusid, et ei tekiks lokaalseid vee kogunemisi.
– Liitekohtades peavad olema ülekatted õiget pidi ja veetihedad.
– Allatulekute arv peab tagama vee äravoolu ka suurema vihmahoo korral.
– Madalamatel kalletel tuleb kasutada räästaplekki, mis tagab paanide otstest tagasivoolava vee langemise renni, mitte selle taha.
– Oluline on vihmaveesüsteemi regulaarselt kontrollida ja vajadusel hooldada.
– Kasutada tuleb tooteid, mis tagavad vähima arvu erinevaid liitekohti.
Kokkuvõtteks on olulisem kui materjal või tooted ise, nende korrektne paigaldus ja täielik läbimõeldus, mis puudutab allatulekute arvu ja paiknemist, lumest tekkivaid olukordi katusel ja regulaarne hooldus. On fakt, et veel 10 aastat tagasi toodeti vihmaveesüsteeme ka katuseplekist, millel vaid väline pool on tugeva pinnatöötlusega ja sisemine kruntvärviga pool (aga just see agressiivsema keskkonnaga pool) jäi rennide sisse. Käsiplekitöökojad teevad selliseid tooteid tänapäevalgi ja mitte ühegi sellise süsteemiga ei ole siiamaani probleeme, mis seostuvad materjaliomadustega. Külma pead otsustamisel ja oskust eristada ilusaid müügijutte olulisest!
Vihmaveesüsteemide paigaldusjuhendid
Hooldusjuhend
Erinevad sooduspakkumised
