Peamised mõjurid, mis muudavad katusekatte eluiga:
– UV-kiirgus
– väävli-, lämmastiku- ja klooriühendid
– orgaanilised mõjurid (puulehed,sammal,okkad jms)
– mehaanilised kahjustused (kriimustused,mõlgid)
– eelpooltoodud tegurite koosmõju
Katuselt on soovitav eemaldada sinna kogunenud sodi. Peamiselt on nendeks puulehed ja okkad. Kui tihti seda teha, sõltub hoone asukohast, teda ümbritsevast puude hulgast. Soovitav on katus puhastada prahist vähemalt kord aastas, vajadusel tihedamini. Tavapäraselt eemaldab küll vihmavesi katusele kogunenud prahi, aga väiksemat orgaanikat (sammal jms) on raske pealiskaudsel vaatlemisel tuvastada. Saaste moodustab tsingiga kiirelt lahustuvad ühendid ja peamine korrosioonikaitse (tsingikiht) saab kahjustatud. Lisaks seob saaste vett, mis hoiab kahjustatud kohad pidevalt niisked ja hüppeliselt suureneb rooste tekkimise oht. Eriti oluline on jägida, et praht oleks eemaldatud raskematest sõlmedest nagu neelukohad, vintskappide ääred, korstnatagused jms.
Määrdunud kohtade pesuks soovitame kasutada sooja vett ja pehmet harja. Võib kasutada ka survepesurit. Eriti määrdunud kohtade pesuks kasutada pesuaineid (nt. Panssaripesu, Peltipesu) vastavalt tootjapoolsele kasutusjuhisele. Lubatud on kasutada lokaalselt ka lakibensiini. Mistahes pesuaine kasutamisel on oluline katus ja muud puhastatavad pinnad hiljem loputada puhta veega. Agressiivsete kemikaalide kasutamisel võib pinnakatet ja tsingikihti pöördumatult kahjustada.
Eraldi meeldetuletust vääriksid kõikvõimalike läbiviikude kontrollimised. Nendeks on katusel tavaliselt:
– korstnad
– ventilatsioonikorstnad
– antennide läbiviigud
– katuseaknad
Need on erakordstelt nõudlikud sõlmed, mille hermeetilusest sõltub otseselt sadevete läbivoolamine. Kui teie kodu värske katus on ka juba 10 aastat vett pidanud ja peab ka järgmised 50, siis läbiviikude veekindluse annavad tavaliselt silikonid ja tihendid, millede eluiga on oluliselt lühem. Kui katuseakendel ja muude standartsete läbiviikudega on kaasas spetsiaalsed lahendused, siis eraldi peatuks korstendel. Nagu ei ole olemas kahte ühesugust katust, ei ole tihtipeale olemas ka standartset korstnaplekkide sõlmlahendust. Paljuski määrab kasutatava ja toimiva lahenduse valiku korstna asukoht katuses, töömehe kogemus ja vilumus. Mida lamedam on katus, seda suurem on risk, et korstnasõlm saab ebakvaliteetne või annab aegadega kiiremini järele. Oluline on hoida korstnaümbruse plekid puhtad risust ja jälgida, milline on korrosiooni mõju. Sõltuvalt küttematerjalist ja selle happelisusest on korsten sunnitud viibima muust katusest agressiivsemas keskkonnas ja seetõttu näeme väga tihti olukordi, kus uuel katusel jooksevad roostenired. Need on saanud alguse tsingitud terasest korstnamütsi korrodeerumisest ja kui sealt alanud roosteveevool jõuab katuseni, on asi paha nii visuaalselt kui ka teraskatuse enda eluiga silmas pidades. Roostetamist võib tekitada ka aastateks katusele jäetud orgaanika (lehed,okkad). Kui korstnasõlm hakkab lekkima, tuleks kutsuda asjatundja esindaja ja lasta paigaldada uued korstnaplekid. See töö ei ole töömahukas ja kallis, aga seotud riskidega. Tavapärane korstnaplekitöö keskmise keerukusega katusel jääb vahemikku 700-1500 krooni. Kui korsten asub näiteks keset neelu või on väga raskesti ligipääsetav, on ka hind erinev. Lisaks korstnale tasub üle vaadata ka korstnamütsi seiskord või kui seda pole, siis see paigaldada.
Milleks on korstnamüts vajalik? Korstnamütsil on kaks peamist ülesannet:
– kaitseb korstent loodusmõjude eest
– parandab laguneva või halvasti laotud korstna väljanägemist
Ometi on ka korstnamütside kasutamisel omad nüansid ja asjaolud, mis võivad vales kohas valesti kasutades korstna tervist hoopis halvendada. Korstnamütsile lisaks kaetakse mõnikord korstnad ka külgedelt plekiga. See on vajalik, kui korsten on visuaalselt inetu (halvasti laotud) või on kasutatud materjale, mille jaoks ongi hiljem tarvis katet (kergkruusast plokid a’la Fibo jms). Külgede katmisel on mõtekas mõelda korstna niiskusolukorrale. Kattes korstna kõik küljed plekiga, peaks sinna vahele jääma siiski võimalus tuulutuseks. Üleminekuaastaaegadel võib öine nulltemperatuur jäätada korstnakivide ja pleki vahele tekkiva niiskuse ja kauakestva lahenduse asemel lagundab keskkond korstent senisest suurema hooga. Seetõttu on alati mõistlik kaaluda korstna ülemiste ja rohkem lagunenud kiviridade uuest ladumist või vuukide parandamist. Kõige mõistlikum on katta korstnakatteplekiga ehk mütsiga korstnaots ja küljed esimese kahe kivi ulatuses. Just see piirkond kipub olema esimene, kust saate aastakümne möödudes kätte esimesed lahtised kivid. Seega on mõistlik vaid selle osa kaitsmine plekist kattega. Plekksepatöökojad toodavad korstnamütse alati personaalselt kliendi korstna mõõtude järgi. Kasutatavatest materjalidest. Enamjaolt soovitakse, et korstnamüts oleks samas toonis katusekattega. Igati mõistetav soov. Siiski on sellel üks oluline miinus. Värvkattega terasplekk on tsingitud terasest plekk, mis ei talu happelist keskkonda. Ega asjata ei kasutata terasega töötades neutraalseid silikoone (näiteks vihmaveesüsteemide paigaldusel). Korstnasuits on sõltuvalt kütteks kasutatavast materjalist alati happeline. Mida madalama temperatuuriga, seda happelisem kipub olema suits. Igapäevase kütmise korral kestab tsingitud terasest korstnamüts 3-5 aastat, sademetekate aga veelgi vähem. Lahendus antud probleemi korra on roostevaba terase kasutamine. Roostevaba teras kannatab edukalt happelist keskkonda, kuid tema miinuseks on läikiv väljanägemine ja kõrgem hind. Igapäevase kütja jaoks aga tasub see investeering ära juba 5-10 aastaga – korstnamütsi ei tule lihtsalt vahetada.
(foto roosteniredega korstnast olemas)
Ekstreemsast valdkonnast tasub jälgida näiteks rahe tekitatud kahjustusi. Põhjus liigitub küll loodusõnnetuste valdkonda, aga on siiski arvestatava tähtsusega. Väga tugev rahe võib tekitada mehaanilisi kahjustusi teraskatusele ja sellisel juhul tuleb pöörduda kas kindlustusse, leppida täpilise katusega või kasutada parandusvärve.
(foto rahekahjustustest olemas)
Vihmaveesüsteemide hooldus.
Rennidel jälgida ummistuste ja sodi kogunemist, regulaarselt puhastada vastavalt vajadusele. Kontrollida rennide liitekohtade hermeetilisust, neetide jms kinnitusvahendite olemasolu ja seiskorda. Kui liitekohad ei pea vett, tuleb needid lahti puurida, jätkukoht korrektselt silikoonida ja kinnitada suuremate neetidega. Võimalikud roostekahjustused puhastada, kruntida ja värvida. Praktiliselt on see üsna keeruline ülesanne, kuna vihmaveesüsteem on üks tervik, mille osadeks võtmine võib rikkuda kogu süsteemi töö. Seetõttu on mõnikord asjakohane asendada riknenud tooted uutega.
Renniotsad kontrollida läbijooksude osas, vajadusel silikoonida.
Vihmaveetorud kontrollida ummistuste osas, vajadusel ummistus likvideerida. Kontrollida ka torude omavahelisi jätkukohti, vajadusel kasutada neetimist.
Rennide ummistumist lehtede jm sodiga ei soovita takistada võrkudega, kuna see korjab sodi võrgule ja niimoodi ei jõua vesi üldse rennidesse ning vihmaveesüsteem muutub kiirelt kasutuks.
Valtskatustel kasutatav katusepealne renn tuleb puhastada regulaarselt sinnakogunenud prahist, vajadusel puhastada paakunud mustusest.
Kinnitusvahendite kontroll
Kontrollida tuleks kinnitustarvikute (kruvid,poldid-mutrid) seisukorda visuaalselt. Roostes või muul moel kahjustatud kinnitusvahendid asendada uutega. Mitte pingul olevad kinnitusvahendid pingutada (kruvid kipuvad joonpaisumisega ajapikku lahti tulema). Vajadusel teha värviparandusi.
Lumetõkete hooldamine
Lumetõkked on tavaliselt asetatud katuse räästasse, vajadusel ka keset katust näiteks katuseakende peale. Nendele avaldub korraliku lumesaju korral sadadesse kilodesse küündiv kaal. Seetõttu on väga oluline arvestada ka igakevadise lumetõkete kontrolliga. Lumetõketeni pääseb redeliga räästast või katuseaknast. Jälgida tuleks lumetõkete kinnitusi ja kas esineb pinnakatte kahjustusi. Enamasti on lumetõkked värvitud terastooted, seega on oluline, et ei oleks värviläbivaid kahjustusi. Neid võivad tekitada puuoksad jm katusele sattunud prügi. Kahjustused tuleb likvideerida korrosiooni eemaldamise ja värvimise teel.
Jääpurikad
Veel üks talvel katustega seonduv mure on jääpurikate teke räästastesse. Probleem on tekke põhjus. Jääpurikad tekivad olukorras, kus katuse alla pääseb ebapiisavast soojustamisest soe õhk, mis räästas kondenseerudes ja külma välisõhuga kokku puutudes moodustabki külmunud veesamba. Kahjuks on väga paljud tänapäeval renoveeritud hooned lohakalt soojustatud ja tulemust saab hinnata talvel. Päris uusehitistel siiski jääpurika muret täheldatud ei ole, aga eks erand kinnitab sealgi reeglit. Siinkohal ei ole muud soovitust kui olla hoolikas hoone soojustamisel ja pöörata tähelepanu järelevalve vajadusele. Katusevahetus võib tunduda lihtsa tööna, kuid ka siin on võimalik väikseid vigu tehes saavutada väga kurb tulemus – ventileerimata katusealused, soojustamata laed jne jne.
Kui ikkagi on vaja katusekate vahetada…
Vana katusekatte eemalduse korral oleks soovitav kasutada enne uue katte paigaldamist aluskattekilet. Aluskattekile ülesanne on soojadest ja niisketest eluruumidest tõusev niiskus, mis pleki aluspinnal kondenseerudes tagasi tilkuma hakkab, püüda kinni ja juhtida räästasse. Vastasel juhul tilgub vesi soojustusse ja mõne aasta pärast võib katusest „välja pigistada“ ämbrite viisi vett. Sama tulemuse võib saada ka kile vale paigalduse korral. Aluskattekile peab olema paigaldatud sarikate peale piisava ülekattega. Alustada tuleb räästast, et ülekatte serv oleks õigetpidi veevoolamise suunaga. On nähtud ka vastupidist paigaldust, mis muudab aluskatte mõtetuks. Tähtis on jälgida, et aluskate oleks sarikate vahel nö lontis, et tekiks vee voolamiseks kanal. Kui aluskate vedada sarikate vahele pingule, siis hakkab vesi kogunema aluskatte ja sarika kinnituskohale ja tulemuseks on mädanev sarikas ja rikutud puitkonstruktsioon. Aluskattekile kinnitatakse sarikatele sarikasihis jooksvate liistudega, mida nimetatakse distantsliistudeks. Distantsliistu ülesanne on tekitada aluskattekile ja roovituse vahele tuulutuseks piisav õhuvahe ja samuti vältida võimalus, et pleki kinnituskruvi läbib plekki paigaldades aluskatet. Harjapealne lahendus oleks järgmine. Kahe poole kalded jäetakse ülevalt aluskattega sidumata, jättes ca 15-25 cm vahet ja lüüakse distantsliistuga kinni. Et harjapleki vahelt tuiskav vihmavesi või lumi siiski kinni pidada, astetatkse nüüd üle harja distantsliistude peale üks laius aluskattekilet. Seega jääb tuuldumiseks distantsliistu kõrguse jagu vahet harjaaluskatte ja ülejäänud aluskatte vahel. Vesi voolab ilusti allapoole ja tagatud on ka piisav tuulutus. Selline lahendus aitaks kokku hoida väga kalli lisatarviku – harjatihendi. Harjatihendi jooksev meeter maksab vahemikus 18-25 krooni ja selle kulu on kogu maja harjapikkus x 2, mis teeb sellest ühe kallima lisatarviku üldse. Aluskattekilena soovitan alati kasutada hingavaid katteid, mis niiskust lasevad altpoolt läbi, aga tagasi enam mitte. Nende kilede hinnad jäävad vahemikku 10-20 krooni, alati on võimalik ka kallimaid ja veelgi efektiivsemaid lahendusi kasutada! Kindlasti ei tohi kasutada elukorrusena kasutatava katusealuse korral tavalist kilet, selle mõju on vastupidine! Esialgne kokkuhoid on petlik, hilisem soojustuse ja puidu vahetus on väga kallis ja lausa võimatu töö. Külmade pööningute puhul kõlbab ka tavaline kile, kuid kindlasti tuleb sel juhul ette näha stsenaarium, kas pööningut hakatakse äkki kunagi ka elamiseks kasutama. Või näiteks pesu kuivtamiseks, mis on ülimalt niiskusttootev tegevus. Peale distantsliistu paigaldatakse horisontaallaudis ehk roovitus. Vana katuse puhul võib kokkuhoiuks sobida ka korralikult demonteeritud ja heas seisus vana roovitus. Sellesse soovitusse tuleb siiski suhtuda kriitiliselt. Teraskatus nõuab üsna siledat ja rihitud aluspinda, mida vana laudismaterjal ei pruugi tagada. Siiski on palju nähtud katuseid, kus peremees on esimeste läbisadamiste peale asunud tegutsema ja suutnud päästa puitmaterjali ja hoidnud kokku sadu kroone. 140 ruuduse katuse roovituse kulu on ca 1,7 tm, mis maksab korraliku puidu korral üle 5000 krooni. Roovituse samm sõltub valitud profiilist, selle mõõtudest ja eripärast. Siledapõhjaline trapetsprofiil ei nõua väga täpset roovisammu, küll aga on täpsed nõudmised kivimustriga profiilidel. Konkreetse info annab Teile asjatundlik tootja kaasa ka juhul kui te seda küsida ei oska. Üksikud tootjad pakuvad ka enda brigaadi tööde teostamiseks, seega ei ole kliendil mingit muret mingit mõõtude ja detailidega, ta võib ainult nautida tulemust ja olla kindel, et natuke suurem raha, mis ta paigalduse eest maksis, annab talle kindluse ja garantii, et võimalike pretensioonide puhul on olemas konkreetne vastutaja, kes kahjud korvab ja vead parandab. Väikeste ehitusfirmade puhul on väga tihti tegemist odavate, kuid kaduvate nähtustega. Ei ole tühi lause, et väikesel ehitusfirmal on mõtekas tegutseda 2 aastat, siis tuleb hakata tegelema garantiitöödega ja see on väikefirmale ilmselgelt üle jõu käiv. Kõige kindlam on eelistada tootjapoolset paigaldusbrigaadi või uurida infot tootjate poolt volitatud paigaldajate kohta. Katus on väga nüansirikas ja erioskusi nõudev majaosa!
