Vihmaveerenne tasub tegelikult üle vaadata muidugi mitte ainult sügisel, vaid veelgi parem on teha seda regulaarselt, et ummistunud süsteem teid kõige suurema paduvihma ajal ebameeldivalt ei üllataks. Torudesse, lehtritesse ja rennidesse kogunenud praht tuleb eemaldada. Eriti tähelepanelik tasub olla neil majaomanikel, kel koduümbruses suuri puid, kuid hooletud ei või olla ka teiste majade omanikud – tuul võib puulehti uskumatult kaugele lennutada.
Vihmaveetorusid on nii ümaraid kui ka kandilisi. Millised valida, sõltub maitsest ja fassaadist. Ümaras torus voolab vesi paremini ning praht ei jää nurkadesse nii kergesti kinni, kuid hooldama ja puhastama peab kindlasti ka neid.
Et rennid ilusasti vormis püsiks, tasuks tellida need paksemast materjalist, õhem ja odavam võib lihtsalt lumerohkel talvel välja venida ja loperguseks muutuda. Kuid ka õhemast materjalist vihmaveerennid püsivad korras, kui kinnitid on paigaldatud vastavalt tootja soovitusele. Vihmavett katuselt alla juhtivate torude seinapaksus pole nii tähtis, sest nendele langev koormus on väiksem.
Aina enam tellitakse ka vasest vihmaveesüsteeme. Vask on eluaegne ning korrosiooni ei karda. Siiski tasub jälgida, et vasega koos ei kasutataks tsingitud terast ja teisi galvaanielementi tekitavaid metalle.
Kindlasti tasub üle vaadata kõikvõimalikud läbiviigud katusest ja veenduda nende veetiheduses. Peamiselt on probleemsed sõlmed korstnad, antenni- ja ventilatsiooniläbiviigud jms.
Vihmasaju ajal tasub samuti jälgida, ega süsteem kuskilt ei leki. Läbitilkumise oht on seda väiksem, mida vähem on üleliigseid jätkukohti, seda kindlamini see vihmale vastu peab – seetõttu tasub maja vihmaveesüsteemi tellida nagu rätsepaülikonda – täpselt mõõdu järgi.
